Meie kohtumise alguses õnnitlesime grupikaaslast Rutat sünnipäeva puhul. See on traditsioon, mis ilmus meie grupis esimesena.
Siis rääkisime täiskasvanute koolitusest Eestis. Igaüks rääkis oma kogemustest, kus ja millal nad õppisid. Mõni meist õppis rohkem, mõni vähem ja mõni kavatseb täiendada omad oskused. Oli väga huvitav kuulata! See vestlus aitas meil üksteist paremini tundma. Viimasena sel õhtul oli dokumentaalfilmi „14 käänet“ vaatamine. Kui öelda formaalselt, siis see film on sellest, kuidas venekeelne noorem põlvkond üritab eesti keelt õppida ja kokkuvõttes paremini Eesti ühiskonnaga kohaneda. Näidatud on meie aega. Laste vanemad ise otsivad lasteaedu ja koole, kus nende arvates rohkem võimalusi eesti keelt hästi õppida. On arvamus, et see film räägib venelaste adaptatsioonist Eesti ühiskonnas, aga mina ei ole näinud seda. Kaks venekeelset tüdrukut, kes oli pandud ühte lasteaeda mängisid ja suhtlesid rohkem omavahel, kui Eesti lastega. 12aastane poiss, kes õppis kuus aastat vene koolis, 7 klassis läks õppima eesti kooli. Lõpetas selle hästi. Kodused ülesanded tegi mitte klassikaaslasega, vaid oma emaga. Ja viimane filmi persoon, 19aastane noormees, kes ei uurinud eesti keelt sügavamalt, vaid läks lõpuks otsima paremat elu Venemaale S.Peterburisse. Nii et minu jaoks see film on vene inimesest, kes elavad väga pingelist elu, kes väga muretsevad oma laste tulevikust. Kogu nende vaba aeg kulub eesti keele õppimisele. Nad vahetavad lasteaedu, koole ja elukohta, lõpmatud trennid, huviringid, autosõidud ühest linna otsast linna teiseni, väsinud laps tagaistmel... Filmis tõstatatud teema on väga terav. Vene vanematele. Ja ka minu jaoks. Kahe lapsega kolmest läbisin need „kümme põrgu ringi“... „14 käänet“... Veera
0 Comments
Leave a Reply. |
EestvedajadUrsula Einmann ja Tiina Saare Archives
January 2021
Categories |