17.11 kohtumisel tegelesime muusika kui vaimse teraapiaga ja vaatasime dokumentaalfilmi Arvo Pärdist. "Isegi kui ma kõik kaotan…," on filmis Arvo Pärt oma töövihikusse kirjutanud. Samuti saime teada, kuidas üks lihtne savist lillepott aitas Arvo Pärdil oma stiilini jõuda. Ja temal oli väga hea muusikastiil, nimelt tintinnabuli stiil.
Film näitas ja avas neid lihtsaid hetki tema pere, laste- ja lähedastega. Arvo Pärt on eesti helilooja, kes loob klassikalist ja vaimulikku muusikat. Kogu oma elu ta pidevalt redigeerib oma muusikat ja seda näeme isegi filmis. Minu meelest see on väga usklik inimene, klaveris seisid pühapiltisid. Temal oli isiklik päevikut - töövihik, kuhu ta kirjutatud oma mõtisklusi, kurvastusi, rõõme, leide, avastusi, muresid, üleelamisi. Kõige rohkem mulle meeldis tema suhtumine lastesse. Muusika lastele on väga ilus ja mulle on see meelepärane. Kõike filmist me ei jõudnud vaadata, jätkame järgmisel korral. Anastasia
0 Comments
16.11. käisime Rakvere Teatris vaatamas etendust “Oi, Johnny!”. See oli väga hea õhtu, tore ja lõbus etendust. See näitas sellest, kuidas mees pidas kahte naist korraga, pidevalt valetas neile ja kuhu see lõpuks viis. Ja kõik see väga humoorikal viisil. Naerda sai palju! Aleksandra 10.11 kohtumisel tegelesime vaimse tervise teemadega - meil oli külaline, õppinud florist Signe Lintrop, kes tutvustas alustuseks oma õpiteed. Vapper naine on elukestev õppija ja floristika ning aiandus on talle sügavale südamesse jäänud. Signe sõnutsi on taimedega tegelemine teraapia. See mõjutab just inimeste psüühikat ja emotsionaalset tasakaalu –paneb inimese ennast rohkem väärtustama, annab juurde enesekindlust, arendab kognitiivseid võimeid, vähendab pinget, hirmu ja agressiivsust ning tugevdab inimese isiksust ja selle arengut. Taimed on elu sümbol ja meenutavad meile elamise väärtust. Kõlab veidi uskumatult? Aga ka hiina vanasõna ütleb, et kui soovid olla õnnelik kolm päeva, siis abiellu, kui tahad olla õnnelik igavesti, hakka aednikuks. Lisaks emotsionaalsele poolele arendab taimedega tegelemine ja roheluses toimetamine meie külalise sõnul ka inimese füüsist, eriti just neil, kellel on sellega teatud probleeme. Näiteks puudega inimestel on niimoodi võimalik treenida koordinatsiooni ja tasakaalu või miks mitte ka vastupidavust ja peenmotoorikat. Seda me ka tegema asusime, õhtu lõpuks valmisid suurepärased nulust ukse- või lauapärjad. Rimma Pärast Eesti vabaõhumuuseumi külastamist oli meie üksmeelne arvamus see, et on vaja kindlasti rohkem teada Eesti folkloorist. Selleks vaatasimegi 3.11 kohtumisel filmi "November". Kindel on see, et ükskõikseks ei jätnud see kummaline linateos kedagi. Filmi tegevus toimus paganlikus Eesti külas, kus liikusid ringi libahundid, katk ja vaimud. Külainimeste peamine mure oli, kuidas elada üle külm ja pime talv. Miski polnud püha. Varastati üksteise, saksa mõisniku, vaimude, kuradi ja isegi Kristuse tagant. Et endal elu sees hoida, anti hing kratile – puust ja rauast olendile, kes aitas peremehel rohkem varastada... Minu jaoks oli "Novembri" võlu selles, et filmis olid koos nii õudus- kui ka huumorielemendid. Tegelikult oli see on väga tõsine film ja kõrgetasemeline kunst.
Ljudmilla 27.10 toimus klubi spordipäev Rakvere Bowlingus. Bowling on spordiala, mille harrastamine on on jõukohane kõigile – noortele ja vanadele, pikkadele ja lühikestele, saledatele ja täidlastele. Bowling ei küsi kui vana sa oled, kui palju sa kaalud, millist sporti sa oled varem harrastanud - kui jaksad palli kätte võtta , siis sobib see sport. Mõnigi meist viskas kõik kurikad korraga pikali, mõnel polnud eriti üldse õnne. Oli tore päev!
Galina 20.10 kohtumisel rääkisime hobidest ja sellest kuidas armastus looduse vastu võib viia töö vahetamiseni ja oma firma loomiseni. Selle näiteks oli meie külaline, õnnelik inimene, Lea Kivipõld. Ta tutvustas oma reisifirma Rändtigu saamise lugu. Kõik algas sellest, et Lea poeg Kauri palus osta endale jalgratta. Selleks soovitas pere tal suvevaheajal ise mingit tööd teha, et jalgratta ostmiseks raha teenida. Kuna pojal oli koolis lisaerialaks giidi eriala, siis ta läks Rakvere linnusesse giidiks ja selle kõrvalt osutas erinevatele reisifirmadele giiditeenust. Giiditöö tuli Kauril nii hästi välja, et tema teenust hakkasid tellima erinevad organisatsioonid, Lea pani nendele reisidele marsruudid kokku. Aastaks 2006. oli kogunenud juba nii palju häid marsruute, et oli võimalik asutada reisifirma. Reisid toimuvad väikeste gruppidega, keskmiselt 15 inimesega. Nii saavad kõik reisist osavõtjad giidi näha ja kuulda, käia looduses ja osa võtta tegevustest töötubades ja taludes. Rändteos ei tormata ühe objekti juurest teise juurde, vaid võetakse aega ja vaadatakse, naudtakse, süvenetakse. Meie klubilased otsustasid, et kindlasti külastavad nad mingit Lea firma ekskursiooni.
Lisaks reisifirmale on Lea Kivipõllul põnev hobi. Selleks on erinevad tantsud alates idamaistest tantsudest, lõpetades rock`n`rolliga. Enne kohvipausi tegi Lea meile intensiivse idamaade tantsu õpitoa, kus sai palju nalja. Oleksime edasigi tantsinud, aga Lea kiirustas trenni. Pärast kohvipausi jätkasime mänguliselt. Irina oli ette valmistanud viguriga küsimused, millele naeru saatel vastuseid leidsime. Kui küsimustele oli vastatud, mängisime Aliast. Oli tõeliselt rõõmus, tantsuline ja mänguline õhtu! Ei jõua oodata ära järgmist kohtumist, sest siis on klubi spordipäev, mida paljud osalejad on ammu soovinud. Marina 13.10 oli meie klubis teemaks loodus. Vaatasime Eesti kõige hinnatumat loodusdokumentaalfilmi, mis tekitas palju häid emotsioone. Tööl olles jääme me ilma kõige ilusamatest piltidest, mida loodusel meile pakkuda on. On aga hea, et nende nägemiseks pole vaja minna kusagile teisele poole maakera, vaid piisab maale sõitmisest. Ent ka maal olles ei viitsi enamik meist ärgata vara, et minna metsa otsima põtru, metssigu, kitsi või kõikvõimalikke linde. Ja seetõttu oligi režissöör Joosep Matjuse film „ Tuulte tahutud maa“ väga tänuväärne.
Tunni ajaga nägime suurelt ekraanilt aastat kodumaa looduses: kuidas lumme mattunud jäistest maastikest tärkavad kevadised ülased ja suvised loojangud lõikuvad sügistormidega. Selle kõige keskel elas oma elu põdraema, kes käis luhtadel ringi teismelise järeltulijaga, aga kui aeg oli sealmaal, tõi ilmale uue põlvkonna. Ja uskuge mind, emaarmastuse ja lapsepõlve lõppemisega kaasnevat traagikat, mis eemale peletatud noore põdrapoja näost peegeldub, oli valus vaadata. Aga nalja sai ka – eriti siis, kui kolm metssiga otsustasid, et mõistlik mõte on hakata mööda vesist heinamaad taga ajama kaht põdrapulli. Eemalt nägi see välja nagu mopside jookseksid mastifite sabas. Või siis hetk, kus meespõder otsustas, et kõige seksikam viis naispõdrale mulje avaldamiseks on oma sarvedele heina kogumine. Eks me kõik ole nooruses rumalusi teinud! Olen sellele noorele režissöörile tänulik, sest ta näitas, kui kaunis on Eesti loodus ja millest kõigest me linnas elades ilma jääme. Suurepärane film ja õhtu! Viktorija(külaline) 6.10 oli meie kohtumise teemaks loodus. Meil oli külas hobiornitoloog Sven Hõbemägi, kes väga põnevalt tutvustas oma harrastust. Sven Hõbemäel on kirg ja hoobi ornitoloogia ehk linnuteaduse vastu. Teda inspireerib loodus. Lapsepõlves Sven veetis enamus vaba aega maal, kus sai lehmi lüpsta ja palju metsas jalutada, siis teda hakkasid huvitama linnud. Sealt see huvi tuligi. Emaga sai uuritud lindude teekonda tänu rõngale, mis lindu sääre ümber oli. Sai teada, et mõni lind sattus Eestimaale Saksamaalt mõni Soomest. Aastas rõngastatakse umbes 1500 lindu. Rõngas pannakse ümber linnu sääre. Lindude rõngastamine on kõige lihtsam viis saada teada, kuidas linnud liiguvad ja kui kaua nad elavad. Keskkonnaagentuur korjab info kokku. Linnud ja putukad on väga head looduse indikaatorid. Sven oskab jäädvustada fotodele väga ilusaid hetki metsas jalutades, kus piltidele jäävad eri liiki linnud ja nende pesad. Samas sai näha ka naljakaid pilte, kuhu linnud saavad oma pesa punuda. Hetkel tema fotonäitus rändab edukalt mööda Eestit. Suur tänu Svenile, kes kolmapäevasel õhtusel ajal oskas meid lindude maailma meelitada!
Kohvipausi ajal rõõmustasime koos Ursulaga, kes sai maakondliku tunnustuse tegevuse eest kultuuride ühendajana. Sõime maitsvat torti, eestvedaja Ursula tänas ka meid. Pärast arutlesime looduse ja huvitavate linnunimede üle. Kasutasime Sõnaveebi, et mõisteid selgeks saada. Lilija 10 aastat tagasi perega külastasime ilusal sügisesel pööripäeval Eesti Vabaõhumuuseumi. Sellest ajast on palju muutunud paremuse poole. Vedas, sest seekord ilm oli väga ilus! Giid rääkis huvitavaid lugusid Eesti ajaloost, näitas, millised nägid välja eestiaegsed vanad talud 19. sajandist. Käisime ka rehetalus sees, kus nägime tolle ajastu rehetalu "sisedisaini". Elu oli tol ajal raske: külm, pime elamine, kus oli vaja toimetada aastast aastasse, tehes kõik vajalikud tööd, et ellu jääda, kuna kõike vajalikku pidi tegema ise, alustades riiete õmblemisest, toidu kasvatamisest, laste kasvatamisest kuni toiduvalmistamiseni. Pärast maitsvat kohvipausi suundusime läbi tuuliku, Kuie koolimaja, kutsari Härjapea talu, kabeli, külapoe Vabaõhumuuseumi kolhoosi korterelamu poole. Kolhoosi korterelamu ehk 4-korteriline silikaatkividest hoone oli minek ajamasinaga aastasse 1964. Arhitekt Boris Mirovi poolt kavandatud hoone transporditi 200 km kauguselt Lõuna-Eestist Tallinnasse 2019. aasta kevadel. Nägime 4 näidist kolmetoalisest korterist: aastatest 1960 Maila, karjabrigadiri korterit, 1970 heal järjel noore pere korterit, 1990 raskustesse sattunud pere korterit, 2010 moodsat renoveeritud korterit. Lisaks nägime vana bussipeatust, bussi ja piimapukki. Hoone juurde kuulub saun-garaaž-kuur, aiamaa, liivakast. Kõik vajalik oli käe-jala ulatuses.
Kindlasti tuleme tagasi ja rahulikult tutvume põhjalikult kogu kompleksiga, mis näitab elu Lääne-Eestis, Põhja-Eestis, Lõuna-Eestis ja saartel...Kui ilus on Eestimaa! Ja samas pani külastuskäik kolhoosimajja mõtlema sellele, et ka meie praegune elu on õige pea ajalugu, mida uurivad järgmised põlvkonnad. Marina 29. 09 traditsiooniliselt arutasime, kuidas läks eelmisel nädalal. Saime teada palju huvitavaid kohtumisi ja lugusid. Kahetsesime, et nii palju probleeme toob covid-haigus. Meie klubijuhid rääkisid, mida me teeme oktoobris.
Pausil jõime kohvi, sõime küpsiseid ja arutasime, kes ja kuidas säästab raha. Arutelu käigus selgus, et oleme üsna sotsiaalsed inimesed, kes käivad palju külas ja armastavad külalisi vastu võtta. Seega kohtumise teisel poolel planeeritud tegevus sobis meile väga hästi - valmistasime kauneid ja praktilisi šokolaaditaskuid. Oli nagu alati huvitav ja lõbus! Liliana |
Eestvedajad
Ursula Einmann ja Vilja Messer
Categories |