Seekordne õppekäik viis meid filmimuuseumisse. Käisime enne muuseumisse minekut lossi taga väliekspositsiooni vaatamas, kus olid vanad nõukogudeaegsed monumendid. Paljud tulid isegi tuttavad ette.
Muuseumisse viis meid punane vaip, tundsime ennast nagu superstaarid. Sees ootas meid giid, kes näitas kõigepealt vana kinotehnikat ja tutvustas seinal olevaid filmiga seotud ametinimetusi ja nimesid. Saime teada, miks operaatorid olid mehed - sest kaamerad olid väga rasked. Läksime edasi stsenaariumide kirjutamise ruumi, selgus, et väga paljud tööd jäävadki sahtlisse. Vaatasime, kuidas tehakse grimmi. Saime teada, et multifilmide tegemine on väga kallis - nukufilmide tegemine on kallim kui joonisfilmide tegemine. Nukufilme tehakse 6 sekundit päevas. Jaapani multikates on sageli tegelastel kolm sõrme, sest nii on odavam. Kuulasime filmimuusikat rongis. Käisime green screeni ees filmklippe tegemas, osalesime filmides "Seenelkäik", "Vallatud kurvid", "Klaaskuul" ja "Laste vabariik". Vaatasime veel väga vana filmitehnikat, mis oli kinoeelsel ajal. Saime teada rohkem eesti näitlejate kohta, nad rääkisid oma filmirollidest meelejäävaid seiku ja vaatasime, kuidas tehakse eriefekte. Lõpuks vahetasime kohvikus muljeid ja rääkisime filmidest üldiselt.
0 Comments
Leave a Reply. |
Eestvedajad
Gunnel Koba ja Külli Kuri Arhiiv
February 2019
|